Sporditreeningu printsiibid

Treeningutesse ei saa sukelduda midagi treeningu printsiipidest teadmata. Tänapäevases spordikirjanduses käsitletakse tavaliselt viit üldpedagoogilst printsiipi: a) teadlikkus ja aktiivsus; b) näitlikkus; c) jõukohasus ja individualiseerimine; d) süstemaatilisus ja e) nõuete järkjärguline tõstmine.

Teadlikkus ja aktiivsus

Saavutamaks parimat tulemust oma spordialal, on vaja leida sisemine motivatsioon alaga tegelemiseks. Vaid väliste motivaatorite ajel töötamine lõppeb varem või hiljem läbipõlemisega.

Üks võimalus sisemise motivatsiooni tõstmiseks on teadlikkuse tõstmine. See tähendab, et sportlane peab ise mõistma oma spordiala ja treeningute tausta. Selleks on vajalik küsida küsimusi. Miks? Kuidas? Millal? Rulluisutreenerid ja teised uisutajad aitavad Sul mõista treeningute ja uisutamise tagamaid.

Läbi teadlikkuse on võimalik tõsta aktiivsust oma spordialal. Olles ise huvitatud lahenduste leidmisest, mitte vaid teiste otsustele lootma jäädes, toimub areng palju kiiremini. Treening ei ole enamasti meelelahutus, vaid raske monotoonne töö, mida on võimalik oluliselt lihtsamini „üle elada” teades ülesande sooritamise põhjuseid.

Näitlikkus

Uue liigutusvilumuse õppimisel on väga oluline näitlikustamine, mis kujutab endast uue informatsiooni saamist õpitava kohta eelkõige visuaalsel, kuid ka helilisel, tunnetuslikul või mõnel muul viisil. Mida rohkem informatsiooni sportlane saab, seda kiiremini ja korrektsemalt on võimalik ülesanne lahendada.

Lihtsamalt lahti kirjutades tähendab see seda, et spordiala tehnikat ei ole võimalik õppida selle korrektset sooritust nägemata. Rõhk on sõnal „korrektset”. Paljud õpivad rulluisutama vaid tänaval teisi uisutajaid nähes ning oma sisetunnet usaldades. Kahjuks puudub tihti sellistel juhtudel õppijal korrektne nägemus tehnikast ning treeneri õpetussõnad tehnika korrigeerimiseks, mistõttu võivad tehnika õppimisel treeneri juuresolekuta olla tugevad tagasilöögid ning tehnika sooritus võidakse ära õppida valesti.

Jõukohasus ja individualiseerimine

Jõukohasuse määramisel on olulisimaks lüliks individuaalsete piiride tundmine. Igaühe võimed on erinevad ning seetõttu on ka igaühe jaoks ühe ja sama harjutuse jõukohasus erinev.

Treeningu jõukohasuse kindlustamiseks tuleb treeningud üles ehitada minnes tuntult tundmatule ja lihtsamalt keerulisemale. Iga eelnev treeningtund on ettevalmistus järgmiseks. Rulluisutamises ei ole võimalik õppida ristsammuga kurvi läbimist enne paralleelpöörde selgeks saamist ning double push-i enne oskust keharaskust õigesti jalalt jalale kanda. Samuti ei ole võimalik sooritada täiskükki 100kg kangiga, kui kergemad raskused on veel alistamata.

Samas tuleb treeningkava koostamisel arvestada seda, et individuaalsed võimed ja seetõttu jõukohasus on muutuv. Treenerite ja sportlaste raskeim ülesanne ongi individuaalse treeningkava koostamisel kaasas käia nende muutustega.

Süstemaatilisus

Treeningute planeerimisel on oluline nende katkematus ning koormuse ja puhkuse optimaalne vaheldumine. Kui puhkus jääb lühikeseks, ei jõua sportlane koormusest taastuda ning pikema aja jooksul võib selline treeningu ja puhkuse suhe viia ületreeningusündroomini. Kui anda organismile palju puhkust, taastutakse koormusest täielikult, kuid ei toimu arenguks vajalikku superkompensatsiooni. Halvemal juhul, kui puhkuse osakaal treeningutesse on veelgi pikem, toimub taandareng. Et saavutada treeningu toimel organismi arendav efekt, on vaja leida õige tasakaal treeningu ja puhkuse vahel.

Nõuete järk-järguline tõstmine

Sarnase koormusega pikka aega treenides organism kohaneb sellega ning suudab treeningu tulemusena sama tööd sooritada ökonoomsemalt kui enne. Seetõttu jäävad adaptatiivsed nihked järjest väiksemaks ning lõpuks areng lakkab. Säilitamaks arenguprotsessi, on vaja pidevalt koormusi tõsta.

Koormuste mahu tõstmine peab toimuma kaalutletult. Liiga vähe koormusi tõstes jääb areng tagasihoidlikuks ning koormuste liiga kiire tõstmine võib viia ületreeningusündroomini ja vigastuste ohu suurenemiseni.

 

Kõik eelnevalt mainitud viis printsiipi on omavahel tugevas seoses. Selleks, et jälgida treeningu süstemaatilisust, on vaja arvestada jõukohasusega; selleks, et treeningule esitatud nõudeid tõsta, on vaja kursis olla süstemaatilisuse printsiibiga. Ja lõpuks on kõik punktid otseselt seotud teadlikustamisega. Oluline, on teada, milleks ülesande sooritus vajalik on. Siis tuleb ka areng.