Ostrava maailmakarikaetapp

Pärast pikki autosõite, raskeid treeninguid ning tõsiseid võistlusi on Antti Haljak jällegi tagasi kodumaal. Nagu ikka, on tal varuks kokkuvõte oma sõitudest – seekord sai siis läbitud Ostrava maailmakarikaetapp. Antti eelmistest sõitudest saate kokkuvõtte siit – Incheon - Rennes - Dijon.

Neljapäev

Hommikune varajane trenn trekil ning edasi tund aega väga rasket tööd päikese käes murul üle telefoni.

Tiimi otsus oli liikuda neljapäeval juba järgmisesse võistluspaika. Kuna tiim liigub minu autos, siis ka mina liikusin. Vahemaa sai kinni sõidetud üheksa tunniga. Päris masendav on autos istuda, kui väljas on >28 kraadi ning päike igal pool. Hotell oli sama mis eelmine aasta, seega üllatusi polnud.

Reede

Hiline äratus, väike jalutuskäik küla peal ning edasi sööma. Õhtul sai välja võetud numbrid. Kuue numbrikomplekti välja andmiseks kulus ainult kaks tundi, seega võtke õppust ;) Tagantjärele vaadates vähemalt kõik läks õigesti ja kõik said finišini sõita.

Stardinumber oli seni selle aasta viletsaim ning ausalt öelda ei saanudki aru, mis valemiga neid anti. Minul oli nt. 070 (peaaegu Bond) ning nt. Yannil oli 075..

Laupäev

Võistluspäev. Peale ärkamist asjad kokku võistluse jaoks. Tuli välja, et lisaks tiimile on mu autos veel ka EOSkate tiimi koosseisus Yann  Guyader. Seega siis autoks väike troinoi – ees mina ja Yann ning taga Alfred, Jose, Nikolai ja Kaur.. Ouch!

Lisaks veel kõigi kohvrid ja pakikesed. Kuna Lõuna-Ameerikas on jalka ilmselt populaarsem kui Tetris, siis tetrisekunnid Kolja ja Antti näitasid, kuidas kuue mehe kohvrid mahuvad ära kahele kohvrile ette nähtud ruumi. Seda küll ilmselt minu rullide klambri hinnaga aga seda märkasin õnneks alles 25 minutit ennem starti. Seega ei rutta asjadest ette.

Ja nii siis otse sööma. Kellele pasta, kellele pizza. Olime antud söögikohas kahe päeva jooksul kolmandat korda, nii et toidud olid läbi proovitud ja valikud kiired.

Tšempionide eine - Ostrava maailmakarikaetapp

Tšempionide eine

Just siis, kui toit jõudis lauale ning elu paistis ilus, marssis restorani uksest sisse Šveitsi koondis.. Meie lauas oli märgata teatavad nägude ära vajumist. Endiselt polnud selge, kuidas ja kellega Yann kokku mängib. Suures plaanis muidugi minu sõidu tulemust need asjalood ei muuda aga huvitav oli jälgida. Peale söömist toimus sõitmine võistluspaika – autos oli endiselt kitsas aga üldse mitte igav.

Lõbus autosõit Ostrava maailmakarikaetapile

Lõbus autosõit Ostrava maailmakarikaetapile

Ostrawas saatsid mind edukalt tehnilised viperused nagu ka eelmisel aastal. Kui eelmine aasta jooksis üks ratas alt ära alles 5. ringil, siis seekord algas jama juba 25 minutit ennem starti – parema uisu klamber oli katki ning keeldus kinni hoidmast sidet, mis käib siis paelte peale ja peaks tegema ära suurema töö uisu paigal hoidmisest. Kuna olid olemas kõik varuosad peale uisuklambri, siis tuli katsetada parandamist. Proovisin heaga ja kurjaga, Josega ja Koljaga.. Lõpuks siiski õnnestus ca. 10 minutit ennem starti saada klamber sellisesse seisu, et sideme sai vähemalt kinni tõmmata; selle lahti saamine jäi hilisemaks ja seega palju vähem tähtsaks probleemiks. Nüüd oli peamine jõuda veel kuidagi soojendusele. Ma polnud ainuke hädaline. Üks 45 minutit ennem starti käis meie juurest abi küsimas õnnetu näoga kohalik rullivend, kes oli saanud jagu raami vindist ning uuris, kas kellelgi on mingit liimi, millega saaks poldi jälle raami pidama.

Start käis seekord õigeaegselt (erinevalt nt. Dijonist) ning juba 50 meetri pärast õnnestus ühel Mapei vennal minu ees panna korralik kägar, nii et jäi veel risti üle raja veerema, kuna järjest sõideti ta jalgadesse. Loomulikult olin ma viimane, kes sellest pääses ning seega sain jälle kaks ringi nautida vana lemmikut – kummipaela. See oli siis hind, et pidin tagant poolt startima. Sellest tekkivale jamale või vähemalt kahjule võib pea alati kindel olla. Kolmas ring sai sellest siiber ning neljandal ringil ühendasin jõud paari tagant tulnud kutiga.

Tasapisi kasvas meie seltskond seitsme-kaheksa peale ning nii tegelikult lõpuni sõitsimegi. Paaril korral oli raske ning isegi tuli grupiga vahe, sest mäest üles oli lisaks veel ka päris nauditav vastutuul kuid õnneks olid mu laskumised tänu viimase 30 aasta šokolaadile väga kiired ning seega sain iga kord tagasi gruppi.

Grupis oli üks vend, kes pidevalt sõitis ca. 10 m eespool ja vajus tagasi gruppi ja nii iga ring. Laskumisel oli ta ainus, kes sõitis kiiresti ning seepärast otsustasin viimasel ringil koos temaga ära minna, kui ta peaks proovima. Tõmbasin eelviimasel ringil sisse kaks geelipakki ning turbosnacki, et kindlasti energiast puudu ei tuleks. Ilm oli kuum, nii et see siirup oli ikka õige magus..

Minnes viimasele ringile paistis 100 m pärast finišijoont mingi laip risti üle tee. Arvasin, et keegi on rabanduse saanud aga õnneks oli tegemist hoopis pilditu Alfredoga. Kui tavaliselt enne viimast ringi tõmmatakse viimased energiampullid sisse, siis Alfredo tegi oma tõusu kergemaks ning hoopis tagastas kogu antud päeva toidu. Taktika igatahes töötas ja Jose’st oli ta seekord kiirem.

Viimase ringi algus oli hirmus passimine terve tõusu. Kasutasin hetke ning võtsin joogipunktist vee, mille kallasin pähe lootusega veidi tekitada endas vale värskuse tunnet. Ja voila – laskumisele minnes võttiski kiirem poiss korra hoo üles ning ronisin talle tuulde. Püüdsin kasutada minimaalselt jõudu ja maksimaalselt tuulevarju. Kuna liikus ka palju aeglasemaid ümberringi oli grupil meie püüdmine veidi raskendatud ning nad said lahti osast oma liigsest jõust. Poole sirge peal siiski lasi jänes selja sirgu aga mina kõrvadest lahti ei lasknud ning nii ta siis vingerdas seal ees äärest äärde, otsides ohvrit, kes vedama hakkaks. Keegi aga ei plaaninudki ning nii ta siis kiirendaski pöördesse minnes esimesena minema. Ronisin uuesti tuulde lootes sellele, et ka finishisirgel on palju aeglasemaid teistel jalus ja samuti vastutuul, seega vaevalt 3-4 venda kõrvuti püüdma tulevad. Kutil jätkus jõudu vaid poole maani ning siis hakkas kustuma. Selle hetke kasutas ära kõrvalrongi vend, kes pani gaasi põhja. Hüppasin tema taha ning pidasin lõpuni seal vastu – enam keegi teine järgi ega mööda ei saanud ka.

Yann Guyader ja Antti Haljak

Yann Guyader ja Antti Haljak

Arvestades eelmise nädala võistlust, tihedat treeninggraafikut Geisingenis ning samuti päris suurt kuumust, olin päris rahul, et püsisin selles grupis lõpuni, suutsin laskumist normaalselt sõita ning isegi veel lõpus võidelda finiši peale. Kripeldama jäi, et aeg nii niru oli, aga tundus parem valik püsida selles grupis, kui üritada ise tõuse üles ronida vastu tuult.

Peale sõitu oli kiire autasustamine, kus klõpsisin mõned pildid. Edasi rallisime hotelli, et pesta ning edasi juba kodu poole. Veel mingi lootusega jõuda Kohtla-Järve starti, kuigi see näis juba ebarealistlik või vähemalt väga kallis teostamiseks.

Pühapäev

18 tundi hiljem olingi tagasi kodus. Kogu reis oli siis 5010 kilomeetrit, alates minekust Dijoni kuni Ostrawast tagasisõiduga.

 

Hetke saldo on neljast võistlustest neli: ühelt kindlad punktid, teisel napilt väljas, kolmandal korralikult väljas ning viimasel siis esialgu teadmata. Eks varsti ilmselt näeb, kui Iguana otsustab punkte uuendada.

 


Comments are closed.

Recent Posts
Rullibaas Sotshi olümpia avamistseremoonial

Rullibaas Sotshi olümpia avamistseremoonial

16.02.2014  |  Kommentaarid välja lülitatud

Seitsmendal veebruaril toimunud Sotši olümpiamängude avamisest võtsid osa kaks Rullibaasi liiget: Danila ja Lena. Ja mitte pealtvaatajatena, vaid osalejatena. Avamistseremoonia lõpetanud suurest rulluisushowst ja selleks ettevalmistamisest räägib lähemalt Danila ise. veel

4. Schänkel Tartu Rulli esimene võistluspäev on seljataga

18.01.2014  |  Kommentaarid välja lülitatud

Juba neljandat aastat järjest Tartus, Eesti Maaülikooli spordihoones peetava Põhjamaade suurima siserulluisutamise võistluse Schänkel Tartu Rull avapäev on jäänud seljataha.... veel

Eesti võõrustab Põhja-Euroopa suurimat siserulluisutamise võistlust

Eesti võõrustab Põhja-Euroopa suurimat siserulluisutamise võistlust

14.01.2014  |  Kommentaarid välja lülitatud

Eesoleval nädalavahetusel, 18.-19. jaanuaril toimub Tartus üks Põhja-Euroopa suurimaid siserulluisutamise võistlusi 4. Schänkel Tartu Rull, kus osaleb ka möödunud aasta võitja, lätlane Roberts Pundurs. veel

Schänkel Tartu Rull stardib sel talvel taas

Schänkel Tartu Rull stardib sel talvel taas

26.10.2013  |  Kommentaarid välja lülitatud

Sel talvel (18.-19. jaanuaril) korraldab Rullibaas juba neljandat Schänkel Tartu Rulli. Üritus toimub jällegi Eesti Maaülikooli spordihoones, Tartus. veel