Jälle üks maailmakarikaetapp möödas ja jälle pajatab vana meister Antti oma seiklusest.

Rollides: Antti Haljak, Danila Ruusu ja Jaan Saks.

Neljapäev

Autoga Tallinn-Lodz. Loomulikult paus Steffanis. Ööbimine normaalses hostelis.

Reede

Autoga Lodz-Öfingen. Paus nimetus saksa linnas, kus manustasime šnitslit. Üleujutusi ikka oli ka – mitmes kohas ehitati liivakottidest tamme ka sõiduteele..

Laupäev

Hommikul väike lahtisõit trekil. Trekil saab end väga ruttu kinni sõita, seega tuleb ettevaatlik olla. Eriti enne võistlust. Teistpidi jälle ka kaks päeva autos ei mõju oluliselt kiirusomadusi parandavalt, seega peab liigutama. Seda enam, et võistluspaika on veel 350km..

Trekk (pigem küll treki ääres seisnud Danila ja Jaan) tõid ruttu vead välja. Mulle meeldib trekk, sest seal tunned palju selgemalt vahet kui tehnikat parandad. Lillepis ei pruugi see nii selgelt tunda anda.

Peale kiirendust söök ja magama.

Veidi und ja siis ratta selga. Mägesid siin on ning neis sõitmine ilusa ilmaga on ilmselt parimaid maanteeratta kogemusi..

Vaidluses pidavat selguma tõde ning meie jõudsime keraamilistele laagritele õli otsides selleni, et see peab olema peenem kui WD-40 – seega Hugo Boss sobib ideaalselt..

Pühapäev

Hommikusöögiks pudru, millel kiri, et see ei sisalda dopingulaadseid aineid.. Thank God :p

Dijoni maraton – terve tee sõitsin Bastidase ees.. Ta ei teadnud teed. Me ka tegelikult ei teadnud ja saime nautida 40 trahviringi, mis sisaldas ka veel mitme teemaksu värava läbimist. Enne seda olime teinud suht ehku peale veel pool tundi ümbersõitu, sest kiirtee oli remondis.

Enne starti mängib lugu – “we’re gonna die young”.

Stardi võtsin täna rahulikult, sest 19 ringi oli aega end kinni sõita. Start tuli ootamatult, aga polnud hullu. Esimesed kaks ringi sõitsin esimeses grupis. Siis hakati tõmbama ja grupp lagunes. Säärekramp kiusas ja lasin veidi alla kiirust, et pigem lõpuni oma maksimumiga sõita. Ehitasime uue grupi ning viimased kümme ringi sain jälle normaalselt sõita. Meil oli lahe koomik ka grupis, kes pidevalt midagi röökis ja oma vedamistel alati break-away tegi..

Lõpus üks ring suht täiega ja joonel siiski kaotasin veel koha 6 sajandikuga. Aga noh punktidelt enivei väljas, sest see ilmselt aasta tugevaima koosseisuga WIC-i etapp.

Kolja oli väga tubli, vanameistril ja kanameistril oli huvitavam programm. Tsiklivennad põhjustasid jätkuvalt segadusi ning ei suutnud ka gruppe lahus hoida..

Enne tagasisõitu kebab ning siis läbi vihma koju Öfingeni. Tänu suurele väsimusele oli väga lõbus.

Ja Yannil ka elus ei vea – ikka ja jälle teine. Euroopas Bart (kui just Joey ei tule) ja mujal Joey. Aastast-aastasse :)

Järgmine MK-etapp siis juba Ostravas.